Puhkamisest, aga ennekõike väsimusest.
On irooniline, et kirjutan seda blogipostitust väikese hilinemisega, sest äsja lõppenud märtsis sain enda nahal tunda ja märgata kõiksuguseid väsimuse märke.
Ühtäkki sai kohustusi, lubadusi, tegemisi ja toimetusi nii palju, et kõik puhkamisega seotud teave kadus nagu tina tuhka. Kohalolu sai minetatud ning tormasin eesmärgiga (mitte kavatsusega), kuidas kiiremini, kaugemale ja kõrgemale jõuda. Nüüd olles saanud hinge tõmmata ja vaadates tagasi märtsi, siis saan tegeleda täppisteadusega ehk tagantjärele tarkusega.
Millised puhkuseviisid ma unustasin?
Lugemise.
Laual kõrgus torn raamatukogust laenutatud raamatutest, seal samas lähedal kaks äsja soetatud raamatut ning Libby äpp tuletas ennast pidevalt meelde. Lugemine on minu meelistegevus lõõgastumiseks.
Jalutamise.
Ma käin üksjagu palju jala, aga need käigud kippusid olema kiirustades, napilt hilinedes ja kuulasin taustaks audioraamatut või hästi tarka taskuhäälingut. Tegelikult ei olnud minus enam vaimset võimekust kõike seda teavet vastu võtta ning kas vaikus või sulnis muusika oleksid mind oluliselt rohkem toetanud.
Kuidas ma tajusin väsimust ja kuidas see väljendus?
Kindlasti ärrituvusega.
Minust sai kiiresti torisev vanamutt, kes märkas oma tänaval igat natukenegi kehvasti pargitud autot, liiga kiiresti sõitvat elektritõuksi kõnniteel ja küll oli häda, kui päikest ei olnud ning kui oligi, siis paistis liiga eredalt silma.
Unekvaliteet langes oluliselt.
Magasin, aga välja ei puhanud. Muutus keerulisemaks keskendumine, sest pidevalt ringlesid peas mõtted, mis on veel tegemata. Käisin kinos ja tundsin end süüdi, et ma nüüd iseendale aega võtsin ning kolmeks tunniks telefoni välja lülitasin. Tean, et film oli hea, aga tänaseks ma sellest suurt enam ei mäleta.
Mälu oli samuti üks asi, mis hakkas alt vedama.
Kui ma endale märkmeid poleks teinud, siis oleksid pooled asjad ununenud. Järjest keerulisemaks muutus öelda pakkumistele ei ja iseennast prioriteediks seada. Pühapäevad on harilikult täielikult minule endale pühendatud. Sarnaselt Loore mõtteharjutusele, et milline näeks välja mõnusaim päev puhkamiseks, kui on vaba terve päev. Nüüd märtsis toppisin oma pühapäevad täis kohustusi ja ütlesin pakkumistele jaa, ilma tegelikult iseendaga konsulteerimata, kas mul on päriselt nendeks ressursse.
Kui ma kunagi palju kontoritööd tegin, siis õhtul tööd lõpetasin avastasin pahatihti arvuti kõrvalt klaasi vett, mille ma olin hommikuti endale toonud. Enne mantli selga panemist jõin selle armetu klaasi ära ja kogusin sealt samast kokku kolm kohvitassi ning viisin nõudepessu. Nüüd hästi pingelisel ajal märkasin taaskord seda mustrit, kuidas ma hakkasin rohkelt kofeiini tarbima, et muudkui rohkem ja kiiremini jaksaksin. Veejoomine muutus vähetähtsaks ja dehüdreeritusest andsid märku kuiv nahk, lõhenenud huuled ja peavalu.
Märkasin asendustegevusi.
Näiteks võisin unustada end mõttetusi skrollima ühismeedias. Ilmselgelt oli vaim väsinud, aga kuna mul ei olnud tol korral piisavalt kohalolu ja teadlikkust, et üks lõõgastav paus võtta, siis alateadlikult otsustasin tühja pilguga kaapida kilomeetreid.
Väikesed puhkemomente siiski märtsis oli ja tuletan nüüd neid võite endale meelde.
Mind toetas märtsis üks geniaalne kingitus – pusle.
Tuhat väikest tükki, mis naelutasid mind mitmeks tunniks süvenema. Pole aimugi, kui kaua ma laua taga istusin ja nuputasin ning sobitasin. Vahel kuulasin tasutaks taskuhäälingut, vahel muusikat ja vahel vaikust.
Ühel laupäeva hommikul otsustasin lubada endal ärgata ilma äratuskellata.
Päädis see kell 18.00 ärkamisega ja kell 19.00 ootas mind juba kokkulepe. Sain ainult tõdeda, et nagu lohk on tagurpidi muhk, siis on iga sissemagamine väljamagamine.
Ühel hilisõhtul koeraga viimast ringi tehes lasin temal rahulikult nuuskida ning valida rajad, mida mööda käime.
Märkamatult sai sellest pea pooleteise tunnine jalutuskäik, pärast mida me mõlemad pugesime rahulikult kerra magama ning tuli sügav ööuni.
Veel aitas mind otsuste vastu võtmine.
Näiteks õhtul voodis väherdes ütlesin oma muremõtetele, et ma mõtlen neid hommikul edasi, aga ma nüüd jään magama. Või otsustasin, et ma nüüd keskendun söömisele ja samal ajal töömõtetega ei tegele. Samamoodi otsustasin mõnel päeval aktsepteerida, et ma olen end oma kohustustega nurka mänginud ja parim, mis ma teha saan on olla aus. Tunnistada seda iseendale ning mõnele tähtajale pikendust paluda, nagu näiteks see postitus siin.
Kuu lõpupoole kuulasin veel korra üle Loore saateosa puhkamisest ja sealt jäi kõlama idee, et kui mul on üks minut, kuidas ma saan seda ära kasutada puhkamiseks.
Alguses tundus natukene absurdne, kuidas puhkus nii lühike saab olla. Natukene juurdlesin veel selle üle ja õnneks tuli näiteid küll. Üks minut kallistust on päris pikk ja väga lõõgastav. Sama kaua paitada koera ja olla täielikul kohal. Juua keskendunult rahulikult klaas vett. Vaadata aknast välja oksade õõtsumist. Hingata lihtsalt sellele keskendudes või valida mõni hingamisharjutus, mis on juba omaseks saanud. Venitada oma keha korraks.
Momente puhkamiseks leiab alati. Kasvõi ühe minuti kaupa, aga enne tuleb märgata enda väsimust ja vajadust puhkehetkeks. Sellel kuul meenus mulle ühe inglasest tuttava kommentaar, kes mõned aastad on Eestis elanud:
“Eestlased näevad puhkust kui vahendit, et jaksaks tööd edasi teha.”
Mis oleks kui hakkaks seda narratiivi muutma?
Meeleruumi taskuhäälingu osa "Puhkamisest" leiad siit.
Teksti autor: Teele Jänes