Õnnetunde tasakaal

Loodus tühja kohta ei salli ning ideaalseimat tasakaalu ei esine - mingis liikumises on see kõik me ümber ja sees ikkagi. Nii nagu meri lihvib kive rannal, sulab liustik või liiguvad laamad, on ka meie igapäeva väiksemate ja suuremate sündmuste asetamine oma tasakaalupunkti, pidev väljakutse.

Otsides, püüdes ja luues tasakaalu, era- ja tööelu, enda ja teiste, “tahan” ja “peab” vahel, on abistavaks võimaluseks siinkohal kontrollküsimus oma väärtustest - kuhu see või too tegevus või kohustus asetub minu sisemiste väärtuste skaalal.

Ning selle sobivusest või vastuolust sõltub ka meie õnnetunne.

Mulle jäi silma üks hiljuti loetud artikkel sellest, et kas teiste abistamine tõstab meie õnnetunnet või mitte. Nagu ka artiklis toodud katse kirjelduses, paluti ühel grupil kas teha mingi moraalselt hea tegu (annetus või kellegi aitamine), teisel grupil moraalselt hea mõte (soovida kellelegi õnne ja edu) ning kolmandal hea tegu iseendale (puhkus, maitsev eine).

Täpsemalt selle kohta saad lugeda siit - To Be Happier, Should You Focus on Yourself or Others?

Minu jaoks jäid ülalolevast enim kõlama järgmised mõtted:

• Nii enda kui ka teiste aitamine viivad suurema õnnetundeni. (Aga olgu, seda me juba teadsime, eks.)

• Teiste aitamisega kaasneb paratamatult (vaimne) väsimus, ent seda saab ennetada ka enda toetamisega. (Seda me ka teadsime, kuid siin läheb juba pisut keeruliseks, sest küsimus on - kuidas?)

• Oluline on leida erinevaid viise ja tegevusi, kuidas tasakaalustada nii enda kui ka teiste aitamist. (Ja selle tasakaalustamises ongi kogu asja iva!)

Küsimus polegi niivõrd selles, et suudaksime endale põhjendada, miks ma sellest või teisest kohustusest endale kasu saan, vaid et kuidas ka täiesti eneseteadlikult enda jaoks aegajalt seda aega võtta, et siis kasvõi lihtsalt niisama olla, puhata, jalad seinal aknast välja vahtida või mis muud. Ja õnnetunne muudkui mühinal kasvab.