Kanname enda vajaduste eest hoolt!
Kui Loore kuulutas välja, et maikuu teema on vajadused, siis tundus see esialgu lihtne teema. Toit, uni, värske õhk, kehaline liikumine, telefonikõne sõbraga ja võikski ühe inimese vajadused rahuldatud olla, eksole. Kuu jooksul enda vajadusi jälgides muutus asi järjest keerulisemaks!
Sarnaselt Loorele olen minagi püüdnud tõlkida ingliskeelset väljendit needs being met. Minul tõlked kõlasid sarnasemalt vajaduste rahuldamistele või täitmistele. Loore välja pakutud variant, et me kanname enda vajaduste eest hoolt sai mulle kohe sümpaatseks. Selles on vihje, et vajadused kuuluvad minu vastutusvaldkonda ning mina olen selle valdkonnajuht.
Kõiki vajadusi ei saa üksinda täita, aga olles nende eest vastutav, siis on minu kohustus leida sobivad vahendid, et mu anumad saaksid täidetud.
Kui ma juurdlesin veel selle üle, kuidas kõik vajadused on minu hoolitseda, siis mulle kangastus kohe silme ette, kuidas vajadused on nagu need pisikesed tomatitaimed aknalaual. Neid saab kasta, väetada, ümber istutada, päikese kätte sättida, õrnalt paitada ning kiita, kui mõned võrsed on üleöö pikkust visanud. Mõne tillema võrse puhul saab uurida, mis tema tingimustes muutust vajab, et kasvu toetada. Selline armas visuaal aitas mul suhtuda oma vajadustesse pehmemalt ja heatahtlikumalt.
Mõte, et ärrituvus viitab tähelepanuta jäetud vajadusele, oli tuttav, aga vähe praktiseeritud. Pärast Meeleruumi taskuhäälingu saatesalvestust käisin oma ärrituvuse, ja tema lähisugulase solvumise, jälgedes. Kui märkasin endas järjekordset ägestumist, kui naabrimees oli välisukse mitmendat korda sulgemata jätnud, siis läks käsi kohe rusikasse. Nii kui ta sügisel siia kolis, siis hakkas mu vererõhk tõusma juba tema akendes valgust nähes. Alles nüüd ma sain aru, et ta ohustas mu turvatunnet. Kui seni on elanud mu trepikojas idüllilised naabrid, kes on üksteisega lugupidavad ja oleme ühise elurütmi leidnud, siis tema rikub seda harmooniat. Taibates, et tegelikult pole asi naabrimehes, vaid mu puudulikus turvatundes, siis teretan toda naabrimeest oluliselt rõõmsamalt. Olles oma turvatundega nüüdseks tegelenud, siis kehitan õlgu irvakile jäetud ukse peale ja sulgen selle korrektselt.
Vajaduste märkamise puhul avastasin ühe komistuskivi – iseendale vajaduste tunnistamise ja seejärel sõnastamise.
Võisin küll märgata endas vajadust, aga paaril juhul tahtsin hakata seda kinni mätsima ning kahtluse alla seada, kas päriselt nii ikka sobib. Üks neist oli tunnustusvajadus. Siinkohal tulid mängu eelmisel kuul puudutatud teema narratiividest. Uurisin siis neid lugusid endas. Näiteks, kuidas tööd peab nii või naa alati laitmatult tegema ja miks peaks iseenesestmõistetava soorituse eest kiitma. Või hoopis hoiatus, kuidas uhkus ajab upakile. Kaalukausile vastu asetasin mõtte, kes muu koera saba kergitab, kui mitte ta ise. Õnneks on mul suurepärased sõbrad, kellega kohtudes väljendasin soovi iseend kiita ning jagada oma kaaslastega väikseid võite. Võtsin vajaduse enda hoolde ja koos sõbra peegeldusega, et ma tõesti olin edukas ja tegin hästi, sai tunnustusvajadus täidetud.
Jõudsin teiselgi korral narratiivideni.
Rääkides endale lugu, et ma olen iseseisev naine, kes saab kõigega ise hakkama, siis on väga keeruline küsida abi, et vajaduste eest saaks hästi hoolt kanda.
Üksinda saab kahtlemata diivanit liigutada, aga sellega läheb maru palju aega ning on oht kriipida põrandat või selg ära tõsta. Paludes teise appi, siis on diivani tõstmine ühest seinast teise vähem kui minuti töö. Nii on ka mitmete vajadustega. Füüsilise läheduse soovi korral paluda lähedaselt pikemat kallistust, kaisutust või paitust. Kui selg on pinges, siis on keeruline end ise masseerida nühkides selga vastu uksepiita. Selleks on ikka teist paari käsi vaja ning paari minutiga hakkavad pinged leevenema. Teistelt abi palumine aitab kaasa kuuluvustundele, sest mõtle kui suur rõõm on teist inimest aidata või toetada. Kui kolleeg on Excelis nobe, siis miks ma peaksin pikalt pusserdama, kui tema lahendab mu küsimuse rõõmuga.
Kuu jooksul leidsin veel võimalusi oma vajaduste väljendamiseks lähisuhetes. Kui tahtsin kurta muret sõbrale, siis mõistsin, et tuleb alustada sellest, kuidas ma jagada soovin. Näiteks lähedasele öelda, et ma nüüd tahan olla ainult emotsionaalne ja ventileerida, aga ma annan teada, kui olen valmis kuulama tema tähelepanekuid ning seejärel mõelda ühiselt lahendustele. Väljendades koheselt, et ma annan märku, kui ma olen valmis ratsionaalsuseks, siis saab kaaslane esialgu pakkuda lihtsalt ruumi tunnetele ning ei vala õli tulle lahendustega, kui need pole veel ventileerimise keskel aktuaalsed.
Tegelikult on viisakas enne uurida, kas kaaslasel on üldse meeleruumi, et minu mure ja emotsioonidega tegeleda.
Kes on Meeleruumi taskuhäälingu 4. osa ära kuulanud, siis teab, et me ei saa panna kõiki oma vajadusi teiste õlule.
Veel hullem, kui teine osapool saab sellest teada krüptiliste ohete ning pettunud näoilmete kaudu. Lindistuselt on kuulda taustal väikest itsitamist minu ja Lisetti poolt, aga tegelikult lõikas Lisett enamiku sellest naerust välja, sest see manitsus kahtlemata puudutas ning vajutas mitmeid nuppe.
Olles nüüd päris aus, siis kolistasin seda sama ämbrit veel mõned nädalad tagasi. Sõbranna tuli korraks külla ja lahkudes küsis, et ma vist olen pettunud, et tema külaskäik üürikeseks jäi. Mina olin muidugi totaalselt solvunud ja ei varjanud seda, aga natukene silusin asju, sest tema ei teinud midagi valesti. See oli tänuväärt, et ta oma nii kiire elu kõrvalt selleks tunnikeseks mulle külla jõudis ja ma olin teda väga oodanud. Paraku tema külastushetkel olin ma tegelikult ise hapras seisundis ja olin pannud kõik oma ootused külla tulnud sõbrannale. Ootasin, kuidas ta kindlasti märkab mu rasket ohet, kühmus õlgu ja mu mõtlikku pilku aknast välja kagusesse. Alles paar päeva hiljem sain aru, et olin jätnud iseendaga väikse koosoleku tegemata ning kõik väline pidi minu vajadusi rahuldama ning toetama. Tagantjärele tarkusena oleksin võinud kohe selgitada talle enda hetkeseisundit ning paluda pikemat kallistust ja ärakuulamist. Natukene piinlik on ka, aga jääb ainult loota, et järgmine kord olen teadlikum.
Nuputades vajaduste üle, siis jõudsin mitmel korral mõtisklema hoopis isiklikest piiridest.
Mulle tundub loogiline tehete järjekord, et esmalt on vaja tunda oma vajadusi ning alles siis saab panna paika oma piirid. Seda vajaduste-piiride sõnastamist harjutasin ma teadlikult näiteks taksosõitudel, kui palusin juhil vahetada kas raadiojaama või lihtsalt helitaset muuta. Suuremas ringis olen oma kursakaaslastele kirjeldanud, kuidas mind ajavad päevalguslambid hulluks ning oleme neid koolitusruumis sisselülitanud nii vähe kui võimalik, kuid piisavalt, et kõik ikkagi näeksid. Esimestel kordadel oma palveid sõnastades hääl värises ja käed higistasid, aga nüüd on koolituse alguses ja päeva jooksul valguse reguleerimine tavapärane.
Nii ilus tundub mõte, et kõik meie lähedased loevad meie soove ning vajadusi pelgalt ripsmekarva võbelusest, aga tuleb tunnistada, et see ei jää mitte ilukirjanduse, vaid ulmekirjanduse valdkonda.
Jah, noored emad tunnevad vahel beebi nutust ära, mida lapsukene vajab, aga meil on aeg jonnist välja kasvada. Sõnastada iseendale vajadused, sest nii nagu pissihäda ja janu tunneme me ikkagi ainult ise, nii ka vajadust tunnustuse, kuuluvuse ja läheduse järele. Kui kassi sügada, siis nemadki sätivad meie kratsivate sõrmede alla täpselt õige koha, mida neil vaja on. Nii tuleks meilgi sättida enda vajadused esikohale ja vastavalt vajadusele nende eest hoolitseda.
Meeleruumi taskuhäälingu osa "Vajadustest" leiad siit.
Teksti autor: Teele Jänes