Ei pea

Ajal, mil püüdlused-eesmärgid-tulemuslikkus on justkui tõhususe mõõdupuuks, toovad budistlikud praktikad me igapäevaellu kontseptsiooni, mis näivad minevat kaasajaga täiesti vastuollu.

“Ei pea” võib avada täiesti uue arusaama sellest, kuidas oma sisemiste püüdluste vähendamine võib tuua hoopis enam rahul- ja kohalolu ning suuremat “kvaliteeti” (mida iganes ka see tähendab) meie tegudesse.

Tahe ja vajadus ning mõtteviis “ma pean” tekitavad klammerdumise miskisse tegevusse. Ma pean tegema seda, ma pean minema sinna, ma pean saavutama selle ja tolle. Seda võiks ehk hetkeks kõrvutada ka obsessiiv-kompulsiivse häirega. Nägemata antud olukorras muid valikuid või võimalusi.

“Ma pean” on kohustus ja käsk, justkui poleks see seotud enam meie valikute või võimalustega. “Ma pean” seab piirid ja reeglid, millest välja astumine toob kaasa karistuse või ebaõnnestumise. Kuid milleks meil seda “ma pean” kontseptsiooni vaja on? Millega see seotud on? Püüa märgata neid hetki, mil kas oma peas või ka välja öeldes alustad lauset sõnadega: “Ma pean…”.

Järgmine küsimus sellel hetkel on, et kas Sa ikka pead? Või mis siis saaks kui Sa seda tegevust ei teeks? Või hoopis, kui tõlgid lause alguse “See on minu valik, see on minu võimalus…” Mis muutus?

Ühtlasi, kui märkad end ütlemas “mul pole aega”, näiteks arsti või lähedase juurde minna või seda-teist-kolmandat teha, proovi ka seda ümber sõnastada, et “see pole minu prioriteet”. Mis nüüd muutus? Kas tähelepanu alla tõusid Sinu tõelised prioriteedid või märkasid hoopis nö “puudulikku mõttemustrit” või sisemist vastuolu oma tõeliste väärtustega?

(Tõlge) Selle asemel, et öelda „mul pole aega“, proovi öelda „see pole prioriteet“ ja vaata, mis tunne on. Tihti on see täiesti adekvaatne vastus. Mul on aega, et oma linu triikida, kuid ma lihtsalt ei taha seda teha. Aga on ka teemasid, mis on keerulisemad. Proovi: „Ma ei aita Sind Su koolitööga, kallike, sest see pole minu prioriteet“, „Ma ei lähe arsti juurde, kuna mu tervis pole minu prioriteet“. Kui need laused ei kõla Sinu jaoks õigesti, siis just see see ongi. Muutes oma keelekasutust, tuletame meelde, et aeg on valik. Kui meile ei meeldi, kuidas me oma tundi veedame, meil on võimalus seda muuta. – Wall Street Journal

Me oleme rääkinud sellest, mis on kannatlikkus. See on tänu ja aktsepteerimine. “Kannatlikkus – see on pikk meel", kuid oma püüdluste ja tahete ja vajaduste ümber tõlkimine meie valikuks, võimaluseks ja “ei pea-ks”, pikendab me meelt ning loob me sisse rahu, vaikuse ning aja.

Mis on veel väärtuslikum kui aeg?

Täpsustan, ma ei pea silmas seda, et “ma pean tegema seda ja nüüd ma mõtlen, et ma “ei pea” ja jätan tegemata – näe, tuligi aega juurde”. Vaid see sisemine aeg, mil me muidu emotsionaalselt jauraks selle ümber, et “oh ma pean tegema, aga tegelikult ma üldse ei taha ja oh, miks ma pean” ja siis me keerutame ja keerutame end selle ümber ja sees ning pinge ja frustratsioon tegevuse suhtes aina kasvab ja kasvab.

Väike ülesanne – kui Sa leiad mingi mõtte või tegevuse, mida “ma pean” ja mitte mitte mingil juhul ei saa ümber tõlkida “see on minu valik, võimalus, ma ei pea…” – palun anna mulle teada, sest seni pole ma veel sellist olukorda tuvastanud.

“Ei pea” ning püüdluste vähendamine vabastab meid kannatuste kammitsaist – teha vähem, et olla rohkem.

Kõlab imeliselt, kas pole?